Kohvitööstuses on röstimine kahtlemata kõige atraktiivsem lüli. Rohelistel kohviubadel pole peaaegu üldse maitset – seal on isegi üsna ebameeldiv taimne maitse. Kuid röstimisprotsess võib vähendada kemikaali, mida nimetatakse klorogeenhappeks, muutes rohelised oad aromaatseks ja puuviljaseks kohviks, mida me armastame.
Mis on kohvi röstimine?
Kohvi nii mitmekesiseks ja nauditavaks teeb mitte ainult uba, vaid ka röst. Kohvi röstimine on kuumprotsess, mille käigus saadakse kohvile iseloomulik maitse, muutes roheliste kohviubade maitset. Kui tooreid ube kuumutatakse, toodavad ja eraldavad need oad õlisid ning nende looduslikud suhkrud karamellistuvad, andes oma panuse ubade värvidesse ja maitseomadustesse.
Kohvi röstimise ajalugu
Paljudele meist on tuttav imeline legend, kuidas kitsekasvataja Kaldi ja tema prantsatavad kitsed 9. sajandi paiku kohvi avastasid. Siiski, kas olete kunagi mõelnud, kuidas ja millal kohvi röstimine tekkis?
Kohv ilmus esimest korda umbes 1000 aastat tagasi, kuid alles 1400. aastatel hakkas kohvi röstimise tehnoloogia tõeliselt levima, alustades Lähis-Idast. Esimesed meetodid ei olnud tegelikult nii uhked ja koosnesid lihtsalt suurest lamedast lusikast, mis pandi tulle, ja väiksema segamislusikaga, mis aitas kõike ühtlaselt röstida. Osmanite impeerium ja Euroopa kolonistid viisid seejärel joogi üle maailma.
Järgmine oluline areng toimus umbes 1650. aastal, kui Kairos loodi kohviubade hoidmiseks trummid. Kohvi röstimise trummel oli valmistatud metallist, enamasti tinatatud vasest või malmist, ja seda hoiti ahju või lahtise tule kohal, vähendades suitsu, hoides trumlis kuumust ning muutes selle ohutumaks ja praktilisemaks. Lisaks olid sellel ka käsivändad ubade järjepidevaks liigutamiseks.
19. sajandil ei olnud kohvi röstimine erand industrialiseerimisest – patendid hakkasid tulvama rohkem kommertsröstijatele, nagu Richard Evansi esimene suuremahuline kohviröstija, James Carteri “Pull-Out” röstija jne. Tuleb märkida, et puidu või kivisöe asemel sai sel ajal röstija eelistatud soojusallikaks maagaas, mis võis luua puhtama kohvi maitseprofiili.
Teise tööstusrevolutsiooni arenguga muutus elekter 20. sajandi vahetusel kättesaadavamaks. Elektrimootorid võivad vähendada töö intensiivsust, parandada röstimise täpsust ja saavutada suuremat turvalisust.
Tänapäeva arvutipõhises maailmas röstivad peaaegu kõik röstijad väga suure täpsusega ja on võimalik kohandada oma maitseid, oatüüpe või segusid.
Kohvi röstimise viis erinevat etappi
1. etapp – kuivatamine
Toores kohviuba hakkab sisaldama umbes 10–12 protsenti niiskust, mis on ühtlaselt jaotunud kogu oa tihedas struktuuris. Pärast roheliste kohviubade röstimisse valamist kulub veidi aega, enne kui kohvioad imavad piisavalt soojust, et üleliigne vesi aurustada, seega kulub selle esimese osa jaoks palju energiat. Esimeste minutitega kohviubade välimus ja lõhn oluliselt ei muutu.
2. etapp – pruunistamine
Nii et oad on kuivanud ja hakkavad nüüd pruunistuma. Kohviubade struktuur on selles etapis endiselt väga kindel ja basmati riisi ja röstsaia aroomidega sarnane. Kohvioa sees toimuvad pruunistumisreaktsioonid põhjustavad selle paisumist ja sellest hakkab maha eralduma oma õhuke paberne nahk (sõnad).
Esimesed kaks etappi on väga olulised. Näiteks kui roheliste kohviubade niiskust ei eemaldata korralikult, ei ole järgnevas röstimisetapis võimalik saavutada ühtlast röstimist. Isegi kui kohvioad näevad väljast korras välja, ei pruugi need olla seest täielikult küpsed ja maitse on pärast keetmist väga ebameeldiv. Kohviubade pinnale jääb mõrkjus ning oasüdamike terav hapukus ja rohune maitse, mis pole täielikult välja arenenud.
3. etapp – esimene pragu
Kui pruunistumisreaktsioon hakkab kiirenema, tekib kohviubades suur hulk gaasi (peamiselt süsihappegaasi) ja veeauru. Kui siserõhk liiga palju suureneb, hakkavad kohvioad lõhkema, tekitades karge heli, ja samal ajal paisuvad need peaaegu kaks korda. Sellest ajast hakkab kujunema meile tuttav kohvimaitse ja röstija saab ise valida, millal röstimine lõpetada.
4. etapp – rösti arendamine
Selles etapis muutub kohviuba pruunikamaks ja pind siledamaks. Tegelikult sõltub lõpptulemuse maitse peamiselt sellest, kui kaua kohviuba kuumutatakse pärast esimest pragunemist. Mida pikem aeg, seda vähem on happesust ja magusust, kuna suhkrud ja happed karamellistuvad.
5. etapp – teine pragu
Selles etapis hakkavad kohvioad uuesti pragunema – seekord' on vaiksem ja praksuvam heli, mis tähendab, et kohvioa struktuur hakkab lagunema. Kui kohvioad on teise praguni röstitud, tõuseb sees olev õli tõenäolisemalt ubade pinnale, suurem osa hapususest tuhmub ja tekib uus uus maitse, mida tavaliselt nimetatakse"röstimaitseks.". See maitse ei erine olenevalt ubade tüübist, sest selle päritolu on pigem söestumine või koksistamine, mitte sees olevad maitsekomponendid.

















