& "Raputatud, mitte segatud &"; on Ian Flemingi&väljamõeldud Briti salateenistuse agendi James Bondi lööklause ja kirjeldab tema eelistust oma martini kokteili valmistamisel. Pealegi nimetab HL Mencken Martini&"ainsaks Ameerika leiutiseks, mis on sama täiuslik kui sonett [GG" "), ja EB White nimetab seda &" vaikse eliksiiriks&". See jook, mis on valmistatud džinnist ja vermutist ning kaunistatud oliivi- või sidrunikeegiga, on olnud ja jääb kokteilide leksikoni ikooniks.
Kuiva Martini ajalugu on rohkem kui pisut hägune.
Üks versioon, mida üldsus usub, viitab Californias asuvale Martinezi linnale, kus nii ajaloolased kui ka linnaelanikud väidavad, et jook leiutati kullapalaviku ajal. Üks Sierra Nevada kaevur tundis selle rikkust ja ta otsustas oma õnne tähistada kohalikus baaris. Kaevur palus maja eriliseks, kuid baar oli koostisosadest otsas, nii et loominguline baarmen valmistas veel ühe joogi, mis oli valmistatud käepärast olevatest koostisosadest (džinn, vermut, mõrud, maraschino liköör ja viil sidrunit) ning nimetas see “Martinez special”, mis oli vermutil raskem kui džinn.
1886. aastal hakkas ilmuma mõiste “Martini”, kuid selle koostis ei erinenud oluliselt Martinezi' st. Aastal 1888 avaldatud Harry Johnsoni uus ja täiustatud baarmeni käsiraamat oli esimene baarmeniraamat, mis salvestas Martini retsepti. Seejärel registreeriti 1900. aastal avaldatud muudetud väljaandes esmakordselt Margurite, kokteil, mis koosneb Plymouth Ginist, prantsuse vermutist ja apelsinimõrkest, mis tähistas Martini olulist muutumist magusast kuivaks.
Kuiv Martini ilmus suure tõenäosusega London Dry Gini stiili tekkimisega ja sellele aitas kaasa Martini& Rossi esitas USA -s ajalehekuulutusi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oma hiljuti turule lastud Dry Martini vermuti kohta, mille rihmajoon on “See pole Martini, kui te Martine'i ei kasuta”.
Joogi arengut mõjutavad mõned 20. sajandi suurimad riigimehed, kirjanikud, ärimehed ja filmitähed.
Franklin Delano Roosevelt
Suur riigitegelane oli pärast kanget jooki oma parimas vormis, mis ilmselt seletab, miks ta kandis igal kohalikul ja välisreisil eritellimusel valmistatud „martinikomplekti“. Teherani konverentsil 1943. aastal pakkus president seda segajooki Joseph Stalinile. Stalin proovis oma esimest Martini ja märkis, et see oli “kõht külm”, kuid mitte ebameeldiv. Roosevelti retsept sisaldab 2 osa džinni, 1 osa vermuti, 1 tl oliiviõli, sidrunikeera ja kokteilioliivi - hõõruge sidrunikeerd ümber jahutatud kokteiliklaasi serva ja visake koor maha; ühendage džinn, vermut ja oliiviõli soolveega kokteilikraanis pragunenud jääga ja loksutage hästi; kurna jahtunud klaasi ja kaunista oliiviga.
Ernest Miller Hemingway
Ernest Miller Hemingway joomisharjumused on legendaarsed. Nagu me kõik teame, sisaldab enamik Hemingway raamatuid joomise üksikasju ja autor kasutas oma tegelaste meeleolu väljendamiseks sageli teatud kokteilide tekitatud aistinguid. Kuigi tundub, et talle meeldib peaaegu kõike juua, on tema ootekokteil väidetavalt Dry Martini. Filmi Hemingway [HG] #39; s „Hüvasti relvadega“ peategelane Frederic Henry võis autori' tundeid kokteili suhtes kõige paremini väljendada:&"; Ma polnud kunagi midagi nii lahedat maitsnud ja puhas. Need tekitasid minus tsiviliseeritud tunde." Öeldakse, et Hemingway eelistab oma kokteile jäiselt jahedalt ja väidetavalt on tal nutikas häkk maailma (kõige külmema) martini valmistamiseks."
Clark Gable
Mees, kes tõi Hollywoodi kuldsesse aega rabava ja karmi mehelikkuse, on jookide osas samamoodi kavaler. Õpetaja lemmikloomas, romantilises komöödias koos Doris Day'ga, näitab Clark Gable'i kehastatud kõvasti keedetud ajalehetoimetaja end võõras köögis üsna leidlikuks. Ta röövib Martini segamiseks jääpaki või jääkuubikuid. Vermuti jaoks raputab ta lihtsalt pudeli Noilly Prati ja hõõrub märja korgi mööda segamisklaasi serva, seejärel kurnab jooki sõrmede kaudu.
Lisaks ülalmainituile soosivad seda jooki ka paljud teised, näiteks Sir Winston Churchill, Alfred Hitchcock, Ian Fleming, kuninganna Elizabeth II jne.
Keelu ajal hakkasid inimesed jookidesse lisama koostisosi, mida tavaliselt ei segatud piiritusega, näiteks suhkrut. Põhimõtteliselt oli likööri vaja lahjendada, nii et kui büst oleks väljapaistev, saaksid kõnelejad oma joogi välja visata ja välja minna. Seetõttu läksid salongid ja hotellibaarid, kus olid ainult härrad, keelamise ajal pankrotti, asendades uue kokteilikultuuriga, mida naised ja mehed said koos juua.
Martini pole sugugi tavaline kokteil. Puhas ja selge Martini on varjupaik, ebatäiusliku maailma viimane bastion. Neile valgekraedele - reklaamijuhtidest avalike suhete töötajateni, toimetajatest illustraatoriteni, inseneridest arhitektideni intellektuaalideni, kes kasutavad oma oskusi eesmärkide saavutamiseks, millesse nad sageli ei usu - Martini tähendab nende ideaale, mida pole rüvetatud .
Kuni inimesed ei pöördu tagasi karjakasvatuse algse elu juurde, ei kao kokteilikuninga Martini sära kunagi.

















