Parimate hinnangute kohaselt tunneb üle 20 protsendi ameeriklastest püsivat füüsilist valu, mis segab nende igapäevaelu. Üle 20 protsendi ameeriklastest kogeb ka kroonilist psühholoogilist valu depressiooni, ärevuse ja muude vaimse tervise häirete kujul.
Kahjuks on meil krooniline valu suures osas vale. "Tavapärane valu mõtlemine võib parimal juhul olla vale ja halvimal juhul kahjulik," ütleb Kelly Starrett, füsioteraapia doktor, jõusaali ja veebiressursi Ready State asutaja, mis on pühendatud inimestele valu leevendamiseks, vigastuste ennetamiseks ja nende seisundi parandamiseks füüsiline jõudlus.
Starrett ütleb, et esimene viis, kuidas kroonilist valu valesti juhtume, on see, et eeldame, et see esineb lihastes või luudes või psühholoogiliste häirete korral meeles. Värskem töö valuteaduse valdkonnas näitab aga, et see pole nii. Püsiv krooniline valu on bio-psühho-sotsiaalne nähtus. Teisisõnu, see avaldub meie kehas, meeles ja kogukondades tekkivate probleemide kombinatsioonist. Kui äge valu (nt murtud randmeosa, pahkluu nihestus või mööduv ärevus või depressioon) taandub sihipärase ravi korral, krooniline valu mitte. Seega nõuab see Starretti sõnul palju terviklikumat vaadet.
Mõelgem järgmistele näidetele: vaimuhaigus reageerib hästi füüsilisele tegevusele, samas kui püsivat füüsilist valu saab leevendada psühholoogilise väljaõppega, näiteks tähelepanelikkusega. Kroonilise valu mõistlikuks lahendamiseks, selgitab Starrett, peame keskenduma kogu süsteemile.
Teine viis, kuidas me kroonilist valu valesti mõistame, on see, et eeldame, et valu on alati halb asi, ja seega hakkame seda kartma. Kuid see ei saa olla tõest kaugemal, ütleb esinemistreener Steve Magness (ja ka minu loominguline partner). "Valu on dramaatiline evolutsiooniline eelis," ütleb Magness. "See on teave. See ütleb meile, et midagi on valesti või võib midagi valesti minna. Kuid mõnikord annab väike valu ka meile teada, et oleme õigel teel. " Lihtsalt mõtle selle peale. Igasugune sisukas katse parandada - olgu see siis füüsiline, psühholoogiline, emotsionaalne või sotsiaalne - hõlmab tavaliselt vähemalt teatud ebamugavust, kui mitte valu.
Ohio kirdeosa meditsiinikooli kirurgia ja anestesioloogia professori, Lääne reservhaigla valukeskuse esimehe dr Samer Narouze sõnul on püsiv krooniline valu, millel puudub praegune patoloogia (st mis iganes kehas valesti oli, on fikseeritud) ) kestab sageli kahel põhjusel: me muutume selle ebamugavuse ja valu suhtes liiga tundlikuks või selle suhtes tundetuks, mis mõlemad võivad põhjustada pikaajalisemaid ja tõsisemaid probleeme.
Ülitundlikust küljest, vähimagi valu korral, meeletu keha-keha ehmub, mis omakorda põhjustab rohkem valu. Me satume ülitundlikkuse nõiaringi, kus valu tekitab rohkem valu. See on tavaline füüsilise valu ja ärevushäirete korral. Tundetu poole pealt kannatame me liiga palju valu, muutmata oma lähenemist või palumata abi. Tulemuseks on Narouze selgituseks see, et valu süveneb sageli. “Püsiva kroonilise valu üks tugevamaid ennustajaid on see, kui kaua on inimene abi saanud. Mida pikem see periood on, seda tõenäolisemalt muutub valu krooniliseks, ”ütleb ta. Õpitud abitus on levinud ka depressioonil, mis on üllatuseta seotud kroonilise füüsilise ja sotsiaalse valuga.
Kui me muutume valu suhtes ülitundlikuks, sunnib lahendus end sageli seda kogema, et saaksime oma vaimu ja keha süsteemi ümber õpetada, et mitte endast välja minna. Sellist kokkupuuteteraapiat läbiv inimene saab teada, et mõnikord põhjustab just tema hirm ja valu vältimine vältimist rohkem kui tegelik valu ise. Kokkupuuteteraapia on osa laiemast mudelist, mida nimetatakse kognitiivseks käitumisteraapiaks ja millel Narouze sõnul on "püsiva kroonilise valu aitamiseks kõige kõrgemaid tõendeid, isegi rohkem kui ravimeid".
Kui me aktsepteerime liiga palju valu, hõlmab lahendus üldjuhul õppimist, et abi küsimine on OK, et valu ei pea olema antud ja me saame oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta. See on ka kognitiiv-käitumisteraapia ja muude tõenduspõhiste ravimeetodite, näiteks aktsepteerimise ja pühendumise nurgakivi.
Mõlemas olukorras - ülitundlikkus ja tundetus - tekivad probleemid siis, kui reageerime sobimatult, kas siis, et me ei salli ühtegi valu või sallime seda liiga palju. Mõlemal juhul kipub valu süvenema.
Lõppkokkuvõttes peame võib-olla lõpetama vaakumis püsiva kroonilise valu mõtlemise ja hakkama seda terviklikumalt käsitlema; kui lõpetame keskendumise ainult valu tunnetusele endale, võime hakata keskenduma sellele, mida see meile räägib ja kuidas me sellele reageerime, üksikisikute ja kogukondadena.

















