Kui kunagi on areen, kus graafik saab mängida ja katsetada, siis siiditrükitehnikaga on see kindlasti. Graafilistest teedest plakatite ja kaunite kunstiteosteni – siiditrüki kunst on kõikjal, kuhu vaatate. Niisiis, kuidas saab sellest praegu õitsev tööstusharu?
Siid: esimene siiditrükk
Siiditrükk on iidne kunst. Mõned väidavad, et selle varaseim vorm tuleneb eelajalooliste koobaste seinte šabloonsetest kujundustest. Ometi pärineb siiditrüki stiil, nagu me seda tänapäeval tunneme, kaugelt tagasi Songi dünastia ajastust Hiinas, umbes 10.–12. sajandil pKr. See oli suure kunstilise arengu periood. Nende tehnikas kasutati keerukate kujunduste kangale ülekandmiseks peenkootud võrku ja plokkšabloone.
Mitu sajandit hiljem võtsid Jaapani käsitöölised kasutusele tava kanda kujundused paberile ja kangale, kasutades jäika pintsli abil tinti läbi juustest kootud võrgusilma.
Siiditrükk jõudis läände
See kunstiliik jõudis Euroopasse 18. sajandil, kuid ei saanud kohe laialdaselt omaks. Euroopa kaupmehed tõid meetodi ja materjalid pärast Siiditeel kauplemist endaga tagasi. Tegelikult olid Prantsusmaa kunstnikud juba hakanud kasutama raami peale venitatud siiditrükke, et oma kujundusi kangale trükkida. Alles 19. kuupäeval oli siidvõrk Aasiast rohkem kättesaadav ja osutus meediumile tulutoovaks müügikohaks, kogus tööstusrevolutsiooni ajal jätkuvalt populaarsust.
Inglane Samuel Simon võttis kasutusele siiditrüki kontseptsiooni ja moderniseeris seda. Tema meetod kasutas trafarett, mis oli joonistatud poltidega riidele, mis seejärel venitati üle puitraami. Kuigi tema meetodist sai kogu Euroopas standard, olid tooted siiski kättesaadavad ainult jõukatele.
1910. aastal toimus siiditrükitehnikas täiendavaid muutusi ja arengut. Roy Beck, Charles Peter ja Edward Owens uurisid ja katsetasid fotoreaktiivsete šabloonide kroomhappesoolaga sensibiliseeritud emulsioone. See arendajate kolmik muutis kaubandusliku siiditrükitööstuse revolutsiooni, tuues tööstusesse foto-kujutisega šabloonid. Kuigi me kasutame praegu palju ohutumaid kemikaale, on sarnased tehnikad kasutusel ka tänapäeval.
Grupp kunstnikke moodustas 1938. aastal riikliku serigraafide ühingu. Nad katsetasid siiditrükkimist kui kunstilist meediumit paberile ja võtsid kasutusele termini serigraafia, et eristada oma paberile siiditrüki kunstilist rakendust protsessi tööstuslikust ja kommertskasutusest.
1960. aastate siiditrüki buum
In the 1960s did screen printing actually take root, with artist Andy Warhol popularizing screen printing as an artistic technique, and identifying it as serigraphy, in the United States. He used the method to create colorful repeated images, essentially questioning what constituted fine art. Warhol's famous Marilyn Diptych is perhaps the best-known example of screen printing as an artistic form, which is a portrait of the actress Marilyn Monroe printed in bold colors.
Corita Kent, also known as Sister Mary Corita Kent, gained international fame for her vibrant serigraphs during the 1960s and 1970s. She aimed to push back the limitations of the two-dimensional medium by the development of innovative methods. Kent's emphasis on printing was partially due to her wish for democratic outreach, as she wished for affordable art for the masses.
Ameerika ettevõtja Michael Vasilantone lõi, arendas, kasutas ja müüs 1960. aastal pöörleva mitme{0}}värvilise rõivasiiditrükki masin sai nii populaarseks. Nüüd moodustab see üle poole Ameerika Ühendriikide siiditrükitegevusest.
Siiditrükk tänapäeva maailmas
The history of screen printing isn't over yet. It has come a long way - computer technology, special effects inks, all-electric presses, quartz flash units are all elements that couldn't have been imagined in the last century.

















