Me oleme viimases artiklis rääkinud piknikukorvidest. Aga kas sa tead pikniku päritolu ja arengut? Täna on aeg jagada teist lugu.
Piknikust rääkides tuleb mulle alati pähe esimene stseen "Tuul pajudes". Mutt oli terve hommiku kõvasti tööd teinud, kevad-koristas oma väikest kodu. Lõpuks tundis ta end täiesti kurnatuna, viskas oma pintsli põrandale, ütles "Vend!" ja "O löök!" ning samuti "Riputa kevadpuhastus!" ja hüppas majast välja. Jõekaldal kohtas ta Rati, kes kavatses paadiga piknikule sõuda. Mäletan veel, mis me tema piknikukorvis oleme – külm kana, külm keel, külm sink, külm veiseliha, marineeritud kornišonid, salat, prantsuse rullid, limonaadi soodavesi... Milline külluslik ja laisk korv see oli! Ja keegi ei kujutaks ette, et suur eneseavastamise teekond inglise kirjanduse ajaloos algas just äkilise impulsiga pidada kevadine piknik.
The Wind in the Willows kirjutati 1908. aastal, kuulus Victoria ajastu Briti ajaloos. Sel ajal briti majandus laienes ja Suurbritanniast sai maailma rikkaim riik. Londonis toimusid maailma messid, hakkasid ilmuma kaubamajad ja meresuplemiskuurordid startisid nagu rakett. Kodanluse mugav ja lõdvestunud elustiil pühkis seejärel kogu mandril ja prantslased nimetasid seda perioodi "La Vie Moderne".
Ja järgnes pikniku vanus.
Termin "piknik" pärineb prantsuskeelsest sõnast "Pique-Nique", mis tähendab ekskursiooni või väljasõitu toiduga, mida tavaliselt pakuvad rühma liikmed ja mida süüakse avalikult. Piknikul ei ole ühtegi võõrustajat ja selle tegevuse võlu seisneb täpselt jagamise idees.
On registreeritud, et piknik pärineb pärast jahti välipeost. 1837. aastal kujutas Itaalia prantsuse komandör Gaston de Foix stseeni väga üksikasjalikult oma raamatus "Livre de chasse". Hobused olid seotud väikese koralli. Hagijad, kes olid rihmast vabad, jõid ojas. Aadlikud istusid metsamaal mitme laua ümber, et einestada. Seal olid teenijad, kes pakkusid kooke, sinki, veini ja mõnikord röstitud mänge. Ilma kahvlita sõid need söögikohad nugade ja oma kätega. See oli pigem jahimeeste kohtumine kui vaba aja veetmine, mis toimus sageli varajastel hommikutundidel, et arutada nende jahipidamise plaane.
19. sajandi lõpus jäi piknik tõesti peale. Sel ajal olid aadlikud valmis õues sööma ainult siis, kui nende teenijad olid laua, korraldanud taldrikud ja söögiriistad, tavaliselt need peened kondiga hiina teekomplektid ja kristalltopsid ning ootasid neid, samas kui tavalised inimesed eelistasid piknikuvalgust - piisas vitstest korvi, mis oli täis nende lemmiktoite ja jooke koos pereliikmete või sõpradega. Nende valmistatud toidud olid peamiselt võileivad, koogid või külm liha. Keegi tooks tseremooniaks kohvi või musta tee valmistamiseks ka väikese piirituspliidi.
Aga miks sai piknikust tol ajal kõige levinum vabaõhutegevus? Põhjused on mitmekülgsed. Esiteks surus Napoléon III läbi kavad Pariisi linna noorendamiseks niipea, kui ta 1852. aastal kinni pandi. Pärast seda võis kõikjal näha aedu, parke ja teatreid ning radiaalne linnateede võrgustik sobis jalakäijatele lõõgastumiseks paremini. Samal ajal hakkas Euroopas ilmuma avalik ruum. Prantsuse revolutsiooni tõttu muutusid mõned aadlike erakogude laoruumid ja sisehoovid muuseumideks või parkideks, mida inimesed said oma vabal ajal meelelahutuseks külastada. Ja jalgrataste areng võimaldas inimestel ka suhteliselt pikamaa-väljasõitu. Kõik need põhjused aitasid piknikul saavutada kultuse staatust ja mille populaarsus ei näita selgelt, et siiani ei ole mingit märki ärkamisest.
Oled sa kunagi kuulnud üleeuroopalisest piknikust? 32 aastat tagasi muutis see enneolematu kogunemine Euroopat täielikult. Piknikul ületasid sajad Ida-Saksa kodanikud vana puust värava, mis peeti Austria-Ungari piiril Ungaris Soproni lähedal, jõudes Austriasse takistamatult Árpád Bella ümbruse piirivalvurite poolt. See oli suurim massiline väljaränne pärast Berliini müüri ehitamist 1961. aastal. Tänapäeval peetakse üleeuroopalist piknikku Berliini müüri hilisema langemise oluliseks sümboliks.
Võib-olla on see just pikniku tõeline olemus – põgene igapäevaelu tediumi- ja meeletutest rituaalidest, et leida oma utoopia, kuigi see on mööduv.

















