Moodsad termosed leiutas 1892. aastal Briti füüsik Sir James Dewar. Sel ajal tegeles ta gaasi veeldamisega. Gaas vedeldati madalatel temperatuuridel. Esiteks konstrueeriti mahuti, mis suudaks gaasi välistemperatuurist eraldada. Niisiis palus ta klaasitehnik Bergal puhuda tema jaoks paar. Kihilises klaasmahutis kaetakse kahe kihi siseseinad elavhõbedaga ja seejärel eemaldatakse kahe kihi vaheline õhk, moodustades vaakumi. Seda tüüpi vaakumpudelit nimetatakse ka "du pudeliks", nii et vedelikus sisalduvat vedelikku saab teatud aja jooksul hoida konstantsena, olenemata külma või kuumuse temperatuurist.
Kuna kodus kasutatavaid termosid kasutatakse peamiselt sooja vee isoleerimiseks, nimetatakse seda ka termosteks. Termoste ehitamine pole keeruline, keskmine on kahekihiline klaaspudel ning kaks kihti vaakumiga ja kaetud hõbeda või alumiiniumiga. Vaakumitingimus väldib soojuskonvektsiooni, klaas ise on halb soojusjuht ja hõbetatud klaas peegeldab mahuti sees olevat väljapoole kiirgavat soojusenergiat. Ja kui pudel sisaldab külma vedelikku, takistab pudel välise kuumuse pudelisse sattumist.
Termospudeli kork on tavaliselt valmistatud korgist või plastist ja kahel materjalil pole soojust juhtida. Termospudeli välissein on valmistatud bambusest, plastist, rauast, alumiiniumist, roostevabast terasest jne. Termospudelil on kummitihend ja pudeli põhjas on kauss kummist alust. Neid kasutatakse klaasi kinnitamiseks, et vältida kokkupõrget väliskestaga. .
Termospudeli isolatsiooni ja külma säilitamise funktsiooni halvim koht on pudeli kaela ümber, kus kuumus ringleb enamasti juhtivuse abil. Seetõttu lühendatakse pudelikaela alati nii palju kui võimalik ning mida suurem on mahutavus ja mida väiksem on pudel, seda parem on isolatsiooniefekt. Tavaolukorras saab pudelis olevat külma jooki hoida 12 tunni jooksul temperatuuril umbes 4 ° C ja keeva veega umbes 60 ° C.

















