Esimene külmutusseadmete tehnoloogia registreerimine leidis aset 1775. aastal eKr Sumeri linnasTera.
Just seal oli 39 kuningas,Zimri-Lim,
alustas keeruka drenaažisüsteemiga varustatud keeruka jäämaja ehitamist
ja madalad basseinid, et öösel vett külmutada.
Jää kasutamine jahutamiseks ja säilitamiseks polnud sel hetkel midagi uut,
kuid need jäämajad sillutasid teed nende väiksema kaaslase, jääkasti, tekkimisele.
Jääkasti leiutas Ameerika põllumees ja kappide valmistaja nimega Thomas Moore 1802. aastal.
Moore kasutas jääkasti või transportimiseks oma kodust Georgetowni turgudele,
mis võimaldas tal müüa pehmet, sulatatud tünnide asemel kindlat telliskivivõi, nagu tema tollased kaasmüüjad.
Tema esimene kujundus koosnes ovaalsest seedriputrist, mille vahel oli jääga kinnitatud tinamahuti,
kõik mähitud küüliku karusnahasse seadme isoleerimiseks. Hilisemad versioonid hõlmaksid õõnesseinu
mis olid vooderdatudtinavõitsinkja pakitud erinevate isoleermaterjalidega
nagu näitekskorgist, saepuru, põhk või merevetikad.
Karbi ülaosa lähedal asuvas salves või sektsioonis hoitakse suurt jääplokki.
Külm õhk tsirkuleerib alumisse ossa panipaikade ümber ja ümber.
Mõnedel peenematel mudelitel on tihvtid jäävee tühjendamiseks kogumispannilt või mahutist.
Odavamate mudelite korral pannakse kasti alla tilguti, mida tuleb vähemalt iga päev tühjendada.
Kasutaja peab sulatatud jää uuesti täitma, tavaliselt selleks, et saada jääst uus jääjäämees.
Jääkasti disain võimaldas kiirestiriknevaid toite varasemast kauem säilitada
ja ilma vajaduseta pikemate säilitusprotsesside järele nagusuitsetamine, kuivataminevõikonserveerimine.
Kiiresti riknevate toodete külmutamisel oli ka eelis, kuna see ei muuda säilitatava maitse maitset,
erinevalt teistest varem nimetatud säilitusmeetoditest.
Rohkem informatsiooni:
Tel:+86-571-85865338
E-post:kira@gint.cc


















