Rooma klaas on tuntud oma stiili, detailide ja käsitöö poolest.
Täiustatud klaasi tootmise tehnoloogia
Nagu me viimases artiklis mainisime, arvatakse üldiselt, et klaasi valmistasid esmalt iidsed egiptlased ja seejärel aitasid foiniikia kaupmehed seda Egeuse piirkonda tutvustada. Hiljem aitas Rooma sõjaline laienemine kaasa klaasitoodete laialdase populaarsuse uuele ringile, mille tulemuseks oli uue klaasi tootmistehnoloogia tekkimine ja rakendamine teatud eesmärkidel.
Umbes 50 eKr leiutasid Süüria käsitöölised klaasipuhumistehnika. Roomlased avastasid, et objekti saab moodustada, kui sulatatud klaas toru otsa kokku korjata ja see üles puhuda. Seejärel sai klaasi lihtsate tööriistade abil vormida peaaegu igas vormis. Umbes 50. aastal pKr teadsid klaasipuhujad, kuidas puhuda klaas õõnsatesse vormidesse, et moodustada veelgi innovaatilisemaid kujundeid. Selle meetodi abil muutus klaas õhemaks, värvusetuks ja läbipaistvaks.
Samal ajal tegi suurt edu ka klaasahjude tehnoloogia. Klaasisulatusahi on ahi, milles tooraine sulatatakse klaasiks. Arheoloogiliste uuringute kohaselt kasutasid need Vana-Rooma klaasahjud hulgaliselt Rooma algupäraseid telliseid ja savi. Neil oli kütus puidust, sealhulgas pöögist ja tuhast ning nad jooksid 24 tundi ööpäevas. Väidetavalt võib üks teadaolev väljakaevatud paakahi korraga sulatada kuni 40 tonni klaasi.
Arenenud klaasitootmistehnoloogia esikülg on klaasi tootlikkuse jätkuv kasv. Seetõttu muutusid klaastooted tavaliseks ja taskukohaseks - mitte nii haruldaseks kui kuld ja vääriskivid. Rooma impeeriumis oli aga ka luksusklaase ning tüüpilised näited olid kameeklaas, Aleksandria klaas ja mosaiikklaas, mida peetakse tänapäevalgi tõeliselt ajatuks aardeks.
Cameo klaas
Kameeklaas on klaasikunsti luksusvorm, mis on toodetud kameeklaasi graveerimise või söövitamise teel ja nikerdades läbi sulatatud erivärviliste klaasikihtide kujunduse, tavaliselt valgete läbipaistmatute klaaskujude ja tumedal taustal olevate motiividega. Esimest korda nähti seda Vana-Rooma kunstis, kus see oli alternatiiv luksusgraveeritud kameelstiilis kalliskividele. Mõni ettevõtlik klaasipuhuja mõtles välja, kuidas ühte värvi klaasimull ühte või mitmesse kontrastset värvi klaaskihti ümbritseda. Seejärel saadeti see mitmekihiline klaas vilunud klaasilõikuri juurde, kes oma täpse ja õrna puudutusega kergelt läbi erinevate kihtide nikerdas, et luua reljeefne kaunistus. Seda kasutati ka islami kunstis 9. ja 10. sajandil, kuid Rooma ja islami kunstnike kasutatud täpsed tehnikad läksid ajalukku.
Rooma kameeklaas on habras ja seega äärmiselt haruldane - palju rohkem kui looduslikud vääriskivikameed, näiteks Gemma Augustea ja Gonzaga Cameo. Kuna kameeklaasi on raske säilitada, on varase Rooma kameeklaasist säilinud vaid umbes 200 fragmenti ja 15 terviklikku eset. Kuulsaim näide neist ja ka kõige paremini säilinud on Briti muuseumis asuv Portlandi vaas.
Aleksandria klaas
Aleksandria klaas viitab omamoodi värvitule klaasile, mille väärtus on tavalise mangaaniga töödeldud klaasi hind peaaegu kahekordne.
"Rooma impeeriumi ajal pakuti klaasnõudes esmakordselt suures koguses jooke ja toitu," ütles Belgia KÜ Leuveni arheoloog Patrick Degryse. Kuid mida paljud inimesed tegelikult tahtsid, oli värvitu klaas, nii et klaasivalmistajad katsetasid oma partiidele erinevate elementide lisamist. RealClearScience'i esindaja Ross Pomeroy sõnul valmistasid käsitöölised Aleksandria klaasi - kõrgklassi karikate jaoks valitud materjali -, lisades klaasivalmistamise käigus antimonoksiidi.
Tegelikult teame Aleksandria klaasist veel vähe. Näiteks võib keegi arvata, et see pärineb Egiptusest oma nime tõttu. Uurides klaasis sisalduva elemendi hafnium jälgi, tunduvad need kaks asja vaevalt asjakohased.
Mosaiikklaas
Mosaiik on muster või kujutis, mis on valmistatud väikestest korrapärastest või ebakorrapärastest värvilisest kivist, klaasist või keraamikatükkidest, mida kinnitab krohv või mört ja mis katab pinna. Ja mosaiikklaas on kombinatsioon erinevat värvi ja mustritega klaasplokkidest. Vastavalt saadud fragmentidele toodeti mosaiikklaasi esmakordselt Mesopotaamias 15. – 10. Sajandil eKr. Hiljuti on terveid esemeid kaevatud ka Palestiinas ja Egiptuses.
Rooma impeeriumi ajal kasutati mosaiikklaasi laialdaselt kiriku, põranda ja seina kaunistamisel. Sellise klaasi väljatöötamine edendas värvilise klaasi tootmistehnoloogiat. Ja üks tol ajal kuulsatest värvilistest klaasidest oli tesserae, mis lõigati suurtest klaasplaatidest, mis varieerusid kergelt toonitud kuni läbipaistmatud. Suhteliselt habras klaasist tesserae kasutati põranda mosaiikides säästlikult, et saada puhtaid siniseid, punaseid ja rohelisi, mida vastupidavamast looduslikust kivist ei leidunud.
Pärast Rooma impeeriumi lagunemist näisid aga kõik klaasiga seotud asjad väheseks kaduvat.
