Oled sa kunagi termilisi kolbe kasutanud? Ma arvan, et noorem põlvkond võib öelda "ei". Kuid neid leiti viimastel aastakümnetel väga sageli. Tänases blogis tahan rääkida termokolvist, mis viib teid läbi selle veemahuti pika ja hiilgava ajaloo, mis on täis nostalgilisi mälestusi.
Varaseim: eriline lauludünastia ülemklassile
Mõned teadlased spekuleerivad, et termokolvi sünd pärineb Laulu dünastiast, peaaegu 900 aastat tagasi. Dongjingi unistuse (Laulu dünastia pealinn Dongjing) järgi ilmus 12. sajandil raamat, mis kujutas ühiskonna kombeid, kombeid ja väärtusi. "Kell 2 a.m on tänavatel veel müüjaid, kes nutavad oma sõdu, tavaliselt kuuma teed ja omatehtud suupisteid, mis pannakse nendesse termilistesse kolbidesse või kastidesse, et säilitada maitse ja värskus." Seda peetakse hiina folklooris esimeseks laiemaks termiliste konteinerite kasutamiseks.
Elavhõbedatehnoloogia arengu ja lauludünastia õitseva ülemereklaasikaubanduse tõttu esitas keegi sellise seisukoha, et soojuskolbidel oli sel ajal klaasist sisemus, mis oli varustatud elavhõbedakihiga keskel ja teise äärepoolseima portselanikihiga, mille põhistruktuur on sarnane kaasaegsete termiliste kolbidega. On salvestatud, et Laulu dünastia kuulsa peaministri Zhang Qixiani järeltulijal oli kunagi kodus termokolb, mida peeti väärtuslikuks aardeks. Selle tulemusena võime saada vihje, et tavalised inimesed ei saanud sel ajal termilist kolbi endale lubada.
Kaasaegsed: tutvustatud Saksamaalt
1922. aastal tutvustati Shanghaisse esimest korda mitmeid Saksamaalt pärit termilisi kolvid. Suurema tähelepanu äratamiseks reklaamisid kaupmehed isegi Shun Paos, hiina mõjukas päevaleht 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani, andes paljude piltidega termokolbi üksikasjaliku sissejuhatuse. Unikaalne müügipunkt oli selle hea soojusjõudlus – see võis hoida jooke soojas kuni 24 tundi.
Selle kaasaegse termilise kolbi leiutas Sir James Dewar, Briti keemik ja füüsik, kes keskendus madalatemperatuuriliste vedelate gaaside uurimisele. 1892. aastal palus ta klaasitootjal teha kahekordse seinaga klaaskonteiner ja hõbetas klaasseinad, mille abil saaks kiirgust vähendada miinimumini. Hiljem imes ta õhu kahe kihi vahel välja ja ilmus vaakumkolb. Veelgi enam, peamine tee, mille kaudu sai soojust ümbritsevast siselaevale edastada, oli kaelas, ainus seinte ristmik, mis seetõttu tehti nii väikeseks kui võimalik. Seda vaakumkolbi nimetati ka Dewarsiks, just suure teadlase mälestuseks. 1903. aastal parandas Saksa klaasitootja Reinhold Burger Dewarsi. Ta kasutas uuenduslikult niklit kesta valmistamiseks kolvi kaitsmiseks.
Alguses olid nende imporditud termokolbide hinnad ebamõistlikult kõrged, isegi odavaim maksis peaaegu 10 hõbedollarit, mis oli umbes samaväärne viieliikmelise perekonna hoidmisega Pekingis või Shanghais asuva spinningutehase töötaja 10-päevase palgaga. Sel ajal oli see tavaliste inimeste jaoks tõeline luksus. Järelikult müüdi neid kolvid peamiselt haiglatele meditsiinilistel eesmärkidel.
Haiglatest lihtrahva kodudesse
Pärast 1928. aastat suutsid Hiina klaasitehased toota oma termokolbid ja müüsid need kodumaistele isegi rahvusvahelistele turgudele.
1930. aastatel projekteeris Shanghai Lixing Thermal Flask Factory käepidemega 5-naelase termose, mis sai järgmise paarikümne aasta jooksul klassikaliseks mudeliks. "Suur müür" on selle termilise kolvi kaubamärk. Disainer selgitas: "Suur müür on suurim inimtekkeline projekt maailmas sõjaliseks kasutamiseks, mis esindab iidsete hiina inimeste püsivust, julgust ja tarkust. Nimetame oma kaubamärki "Suureks müüriks", mille eesmärk on teha maailmakuulus bränd, et kaitsta oma rahvuslikku tööstust." Sellest ajast alates hakkasid meie Hiina tootjad ühinema karmi konkurentsiga teiste välismaiste tootjatega.
Kivipõhja hinna, kõrge kvaliteedi ja erinevate mustrite tõttu ei olnud meie termaalkolbidel mitte ainult kindel alus siseturul, vaid ka järk-järgult muutunud peamisteks toodeteks, mida eksporditi Euroopasse, Ameerika Ühendriikidesse ja teistesse riikidesse või piirkondadesse. Kuni 1950. aastani kasutati ekspordiks ligi 70% kodumaistest termokolbidest, mis oli sel ajal üks olulisemaid eksporditavaid tooteid.
Hiljem oli termilise kolvi hind umbes 1 jüaan kuni 3 jüaani, esimene oli puidust kesta termos, samas kui viimane oli tavaliselt metallist või emailist. Võrreldes tolleaegse keskmise palgaga oli hind üsna vastuvõetav. Tuleb märkida, et termokolbi peeti ka pikaks ajaks vajalikuks pulmakingituseks. Pole ime, et seda leiti nii tavaliselt peaaegu igas perekonnas eelmisel sajandil.
Tänapäeval ei pruugi termokolb olla nii mastaapne ja stiilne kui varem, kuid lugu jätkub.

















