Kogutud jää säilitamiseks on kasutatud püsivat maa-alust temperatuuri 12 ° C (54 ° F)
talvekuudel Rooma ajast peale maa-alustesse aukudesse.
Mulla temperatuuri hoitakse aastaringselt suhteliselt püsivana, kui see võetakse alla külmajoone,
asub 0,9–1,5 m (3–5 jalga) pinna all,
ja varieerub vahemikus umbes 7 kuni 21 ° C (45 ja 70 ° F) sõltuvalt piirkonnast.
Enne kodus külmutamise mugavust peate
külmhoonete süsteemid paikneksid sageli kaevu kujul maa all.
Need süvendid oleksid piisavalt sügavad, et tagada põhjalik isolatsioon
samuti takistada loomi tungimast sisse kiiresti riknevatele esemetele.
Varasematel näidetel kasutati jää külgedel tihendatud õlgi ja saepuru
edasine isolatsioon ja jää sulamise protsessi aeglustamine.
Aastaks 1781 olid isiklikud jääaukud arenenud.
Robert MorrisJäämaja, mis asub Philadelphias,
tõi esiplaanile uued külmutusseadmed.
See süvend sisaldas drenaažisüsteemi vee äravoolu jaoks ning telliste ja mördi kasutamist isolatsiooniks.
Kaheksanurkne süvend,
umbes 4 meetri läbimõõduga, mis asub 5,5 meetri kaugusel maa all
oli võimeline säilitama talvekuudel kuni järgmise oktoobri või novembrini saadud jääd.
Talvekuudel kogutud jääplokke sai hiljem klientidele jagada.
Kui jääkapp hakkas 19. sajandi alguses ja keskel koju jõudma,
jää kogumine ja levitamine laienes ning muutus peagi ülemaailmseks tööstuseks.
19. sajandi teisel poolel
looduslikust jääst sai puuvilla järel väärtuselt tähtsuselt teine USA eksport.
Rohkem informatsiooni:
Tel:+86-571-85865338
E-post:kira@gint.cc
