Esimene registreeritud külmutustehnoloogia kasutamine pärineb 1775. aastast eKr Sumeri linnasTera.
Seal oli piirkonna' s kuningas,Zimri-Lim,
alustas keeruka kuivendussüsteemiga varustatud keeruka jäämaja ehitamist
ja madalad basseinid öösel vee külmutamiseks.
Jää kasutamine jahutamiseks ja säilitamiseks ei olnud siinkohal midagi uut,
kuid need jäämajad sillutasid teed nende väiksema kolleegi - jääkarbi - tekkimisele.
Jääkarbi leiutas Ameerika talunik ja koristaja nimega Thomas Moore 1802. aastal.
Moore kasutas jääkappi või vedamiseks kodust või Georgetowni turgudele,
mis võimaldas tal müüa kindlat tellistest võid pehmete sulatatud vannide asemel nagu tema tollased müüjad.
Tema esimene kujundus koosnes ovaalsest seedermannist, mille vahel oli plekist anum, mille vahel oli jää,
kõik on seadme isoleerimiseks pakitud küüliku karusnahasse. Hilisemad versioonid hõlmaksid õõnesseinu
mis olid vooderdatudtinavõitsinkja pakitud mitmesuguste isoleermaterjalidega
nagu näitekskork, saepuru, õled või vetikad.
Karbi ülaosa lähedal asuvas salves või sektsioonis hoitakse suurt jääplokki.
Külm õhk tsirkuleerib alumise osa hoiuruumide all ja ümber.
Mõnel peenemal mudelil on anumad jäävee väljavõtmiseks püüdepannilt või mahutist.
Odavamates mudelites asetatakse tilgakast karbi alla ja seda tuleb tühjendada vähemalt iga päev.
Kasutaja peab sulatatud jääd täiendama, hankides tavaliselt uue jääjäämees.
Jääkapi disain võimaldas kiiresti riknevaid toite säilitada senisest kauem
ja ilma vajaduseta pikemate säilitamisprotsesside, näitekssuitsetamine, kuivataminevõikonserveerimine.
Kiiresti riknevate materjalide jahutamisel oli ka see eelis, et see ei muuda säilitatava maitset,
erinevalt teistest eelnevalt mainitud säilitamismeetoditest.
Rohkem informatsiooni:
Tel:+86-571-85865338
E-post:kira@gint.cc


















