Renessanss oli Euroopa ajaloos tuline periood, mis tähistas üleminekut pimedast ajastust modernsusele ja hõlmas 15. – 16. Kultuuriliikumisena iseloomustas renessansi huvi klassikalise õppimise ja väärtuste vastu. Esmalt algas see Firenzest ja laienes seejärel Veneetsiasse, Rooma ja teistesse Itaalia linnadesse, enne kui pühkis ülejäänud Euroopa. Maal ja skulptuur olid muutuste jaoks kõige tundlikumad valdkonnad oma teema ja maitsega. Ja nii oli ka klaasi valmistamine.
Veneetsia oli Itaalia klaasitootmise keskus. Algselt kontrollis Veneetsiat Bütsantsi impeerium, kuid lõpuks sai sellest iseseisev linnriik ning see õitses kaubanduskeskuse ja meresadamana. Selle sidemed Lähis-Idaga aitasid klaasitootjatel omandada täiendavaid oskusi, näiteks klaasivalmistamise tehnikat. Seetõttu töötati Veneetsias ja Murano saarel täielikult välja nii traditsiooniline käsitöö kui ka uued meetodid (seadus, mis piiras enamuse Veneetsia klaasitööstusest alates 1291. aastast Murano saarele, mis isoleeris klaasipuhurid, et vältida väärtuslike klaasivalmistamise saladuste jagamist). renessansi perioodil.
Umbes 15. sajandi keskpaigas tehti Veneetsias esimesed esemed misfiori ja vetro a filigrana tehnikas. Millefiori, itaaliakeelsete sõnade “mille” (tuhat) ja “Fiori” (lilled) ühend, viitas klaasitehnikale, mis andis klaasnõudele eristavaid dekoratiivseid mustreid. Ja 1500-ndatel aastatel Muranost pärit filigrana oli omamoodi puhutud klaas värvitutest, valgetest ja mõnikord värvilistest kepidest valmistatud niitidega. Sellel oli tavaliselt triibuline välimus. Need klaasi kaunistamise meetodid said suurimat populaarsust 16. ja 17. sajandil.
Veneetsia klaasipuhurid lõid ka värvitu klaasi nimega Cristallo - omamoodi kivimisarnane kristall, millel polnud raudoksiidi lisanditest tulenevat kerget kollast või rohekat värvi. See oli Itaalia klaasikunstnik Angelo Barovier, kes mõtles välja taime-tuhavoogu puhastamise protsessi, mille tulemuseks oli klaasi konkurents Rocca di Cristalloga (mäekristall) selguselt ja värvuseta. Saladus oli vähene värvainet sisaldav mangaandioksiid. Cristallo oli peaaegu läbipaistev ja seda peeti maailma parimaks klaasiks. Cristallo leiutis mõjutas tugevalt renessansiaegset Veneetsia klaasi, muutes Murano "kõige olulisemaks klaasikeskuseks".
Veneetsias on sel ajal veel üks värvitu klaas, nimelt blanšeeritud klaaskeha (sõna otseses mõttes valge klaas), pisut vähem rafineeritud klaas, mida kasutatakse igapäevaste anumate valmistamiseks. Blanšeeritud Vitrum oli samuti läbipaistev, värvitu, kuid hallika varjundiga, mis püsis ka siis, kui klaas sulatati, kasutades parimaid saadaolevaid tooraineid: Ticino jõe pulbrilisi kvartsikive ja Levantine'i sooda tuhka. Mangaanoksiid lisati sulatisse ka värvivärvina. Blanšeerunud Cristallo ja klaaskeha oli ainuüksi silma järgi raske eristada.
Peale värvitu klaasi valmistasid kvalifitseeritud Veneetsia klaasivalmistajad ka palju värvilisi klaase ja spetsiaalseid klaase.
Värvilised klaasid olid Veneetsia klaasitööstuses alati olulised, sest neist sai üks mootoritest, mis soodustas kohaliku tootmise edukust alates 15. sajandist. Ja Hiina portselani edukas ilmumine Euroopa luksuskaupade turule tõi Veneetsia klaasitootmises ühe kõige olulisema uuenduse - lattimo.
Lattimore, mida nimetatakse ka piimaklaasiks, oli läbipaistmatu või poolläbipaistev, piimvalge või värviline klaas, mida oli võimalik puhuda või pressida väga erinevateks kujunditeks. Lattimore'i võiks muuta siniseks, roosaks, kollaseks, pruuniks, mustaks ja samanimeliseks valgeks. Seda kasutati tavaliselt dekoratiivsete söögiriistade, lampide, vaaside ja kostüümide valmistamiseks. Samuti maalisid klaasivalmistajad emailiga lattimo-esemeid, kasutades vapikaid kuldlehe- ja keerukamaid maale vapimärgi, religioossete või mütoloogiliste stseenide esindamiseks ning muid motiive üksikisikute või oluliste sündmuste, näiteks pulmade austamiseks.
Ka sel ajal oli populaarne Kaledoonia, mis sai selle nime, kuna see jäljendas kaltsedooni looduslikku sorti, tsoneeritud ahhaati. See saadi valge opaliini, värvilise opaliiniklaasi ja kristalli kildude segamisel. Põhimõtteliselt oli see tumedal taustal eri värvi soontega värvitud opaliiniklaas, mis nägi valguses välja homogeenne tumepunakaspruun.
Hiljem, klaasimeistrite väljarändamisel Veneetsiast, levis Veneetsia toodete jäljendamiseks valmistatud klaas kogu Lääne- ja Kesk-Euroopas.

















