Ränidioksiid, tuntud ka kui ränidioksiid keemilise valemiga SiO2, on üks keerukamaid ja rikkalikumaid materjalide perekondi. Ja silikageel on ränidioksiidi amorfne ja poorne vorm, mida toodetakse sünteetiliselt kõvadeks graanuliteks.
Ränigeeli väljatöötamine
Enamik inimesi võib arvata, et silikageel on omamoodi tekkiv tööstusmaterjal, millel puudub täiuslik töötlemistehnoloogia, mistõttu nad kahtlevad alati, kas see on ohutu ja kas silikageelitoodete suuremahuline tootmine on lubatud või mitte. Tegelikult pole silikageel vastavalt meie tehtud erinevatele uuringutele kaasaegse tööstuse arengu tulemus; tegelikult on see juurdunud juba inimkonna pikas ajaloos.
11. sajandil hakkasid Lõuna-Ameerika inimesed mängude ja ohvrite valmistamiseks valmistama silikoonkummist kuulikesi - see on kõige varasem silikooni rakendus, mida me siiani tunneme. Aastal 1493, kui Itaalia maadeavastaja ja navigaator Christopher Columbus seadis taas sammud Ameerika pinnale, nägi ta, et indiaanlased mängisid musta palliga, mis võis põranda peale põrkudes kõrgele hüpata - see pall oli täpselt valmistatud lateksist, mis oli saadud teatud liiki puudest .
18. sajandil levis entusiasm Lõuna-Ameerika vastu kogu Prantsusmaal. 1736. aastal liitus Prantsuse maadeavastaja ja geograaf Charles Marie de La Condamine Lõuna-Ameerika ekspeditsiooniga. Ta saabus lõpuks Ecuadori Quitosse ja temast sai esimene eurooplane, kes selle käigus kummi kohtas. Hiljem esitas ta töö, milles kirjeldati paljusid uuritud kummi omadusi.
Silikageeli osas oli see teadusliku kurioosumina olemas juba 1640. aastatel. Seda kasutati I maailmasõjas aurumasinate ja gaaside adsorbeerimiseks gaasimaski kanistrites. Silikageeli tootmise sünteetilise tee patenteeris 1918. aastal Johns Hopkinsi ülikooli keemiaprofessor Walter A. Patrick.
Teises maailmasõjas oli silikageel sõjategevuses hädavajalik penitsilliini kuivana hoidmiseks, sõjavarustuse kaitsmiseks niiskuskahjustuste eest, vedeliku krakkimise katalüsaatorina kõrge oktaanarvuga bensiini tootmisel, süsinikdisulfiidi valmistamisel ja katalüsaatori toestina butadieen etanoolist.
Nüüd areneb silikageelitööstus kiiresti ka Hiinas. Uuringud näitavad, et selle materjali kogus, mida me igal aastal kasutame, on juba ületanud tuhandeid tonne.
Kuidas hinnata, kas ränigeel on hea või mitte?
Kohe alguses kasutatakse silikageeli ainult lennunduses ja sõjaväes. Nüüd kasutatakse seda laialdaselt elektroonikas, tekstiilides, autodes, masinates, nahas ja paberis, metallis, värvis, meditsiinis ja meditsiiniseadmetes, elektriseadmetes, mänguasjades, riistvara, spordikaupades, heli-, valgustus- ja paljudes muudes tööstusharudes. Ränigeeli tooted on tihedalt seotud meie igapäevase elu ja tööga.
Nüüd, kui silikageel on nii oluline, milliseid meetodeid saame kasutada, et hinnata, kas silikageel on hea või mitte, või teisisõnu, kuidas me saame öelda silikageeli kvaliteeti?
Mõnikord saate neid hõlpsalt hinnata nende välimuse järgi. Silikageel on omamoodi mittetoksiline, lõhnatu ja värvitu, hea tekstuuriga materjal, mistõttu ei tee see inimkehale vähe tõsist kahju. Kuid neid võltsitud või madala kvaliteediga silikageeltooteid toodetakse tavaliselt karmilt ja libedalt - need on mürgised ja kohutava lõhnaga.
Üldiselt on silikageelil suurepärane vastupidavus ja elastsus, mis tähendab, et see on vastupidav purunemisele, painutamisele, lõikamisele või muudele deformatsioonidele. Nii et madala kvaliteediga silikageel deformeerub suurema tõenäosusega, samal ajal kui kvaliteetne silikageel võib oma algse kuju või suuruse lihtsalt tagasi pöörduda. Veelgi enam, kvaliteetne silikageel tundub puudutamisel tavaliselt palju sujuvam, sest pinnakihil on rasvataoline aine, kui seda pole varem spetsiaalselt töödeldud.
Ränidioksiidi kvaliteedi saate öelda ka leegi värvide järgi. Madala kvaliteediga silikageeliga toodete põletamisel eraldub must suits ja järele jääb musta pulbrit. Hoolimata sellest, mis värvi toode on, tekitab see põlemisel seni, kuni see on valmistatud kvaliteetsest silikageelist, valget suitsu ja järelejäänud jääk on valge pulber.

















