Kui te esimest korda kuulsite sõnu "3D-printimine", kas te kujutasite ette super futuristlikku tehnoloogiat, mis sageli ilmub ulmefilmides? Uskuge või mitte, 3D-printimine on olnud peaaegu 40 aastat.
Kolmemõõtmeline (3D) printimine on lisaainete tootmisprotsess, mis loob digitaalsest disainist füüsilise objekti. Protsess toimib, asetades õhukesed materjalikihid vedela või pulbrilise plasti, metalli või tsemendi kujul ja seejärel segades kihid kokku.
Siin on kiire 3D-printimise ajakava 1940. aastatelt tänapäevani.
1940. aastad: kontseptsioon
Tegelikult on 3D-printimine kontseptsioonis eksisteerinud alates 1945. aastast - Murray Leinster selgitas seda terminit oma 1945. aasta lühijutu "Things Pass By", "Kuid see konstruktor on nii tõhus kui ka paindlik. Ma toidan sellesse liikuvasse kätte magnetroonilist plasti - kraami, mida nad tänapäeval majad ja laevad teevad. See teeb õhus jooniseid pärast jooniseid, mida ta skaneerib fotorakkudega. Kuid plast väljub joonistuskäe otsast ja kõveneb, kui see tuleb ... Järgib ainult joonistusi."
1980. aastad: Sünd
Esimesed dokumenteeritud 3D-printimise iteratsioonid pärinevad 1980. aastate algusest Jaapanis. 1981. aastal avaldas dr Hideo Kodama Nagoya munitsipaaltööstusuuringute instituudist üksikasjad "kiire prototüüpimise" tehnika kohta. See uuring oli esimene kirjandus, mis kirjeldas kihipõhise lähenemisviisi, mis oli nii omane 3D-printimisele. Tema uurimistöö hõlmas fotopolümeeride trükkimist stereolitograafiale eelnenud meetodi abil ning rääkis ka 3D-objekti moodustamiseks üksteise peale 2004. aastal aset leidvate kihtide ristlõikelõikudest. Kuid dr Kodama ei täitnud patenditaotlust enne tähtaega ja talle ei antud kunagi patenti.
Mõni aasta hiljem püüdsid prantsuse inseneride Alain Le Méhauté, Olivier de Witte ja Jean Claude Andréwas kolmikut luua kiiret prototüüpimismasinat. Vaigu asemel püüdsid nad luua süsteemi, mis laseri abil vedelaid monomeere tahketeks aineteks ravis. Nad esitasid stereolitograafiaprotsessi patendi, kuid loobusid äriperspektiivi puudumise tõttu.
See oli Chuck Hull, kes tegelikult ehitas esimese 3D-printeri. Ta esitas esimese stereolitograafia patendi (SLA) 1986. aastal, asutas 3D Systems Corporationi ja 1988. aastal andis välja oma esimese kaubandusliku toote SLA-1. See masin võimaldas valmistada keerulisi osi kihtide kaupa murdosa ajast, mis see tavaliselt võtab. Hull jätkas tehnoloogia ümber enam kui 60 patendi esitamist, muutudes kiire prototüüpimise liikumise ristiisaks ja leiutades STL-failivormingu, mis on tänapäeval veel kasutusel.
SLA ei olnud ainus lisaainete tootmisprotsess, mida selle aja jooksul uuriti. 1988. aastal tõi Carl Deckard Texase ülikoolis patendi SLS-tehnoloogiale, mis on veel üks 3D-printimise tehnika, milles pulbriterad sulatatakse kohapeal laseriga. Vahepeal patenteeris Scott Crump ka sulatatud ladestumise modelleerimise (FDM). Meetod hõlmas polümeeri hõõgniidi sulatamist ja selle ladestamist substraadile kihtide kaupa, et luua 3D-objekt.
1990.–2000. aastad: kasv
1990. aastatel hakkasid paljud ettevõtted ja idufirmad välja hüppama ja katsetama erinevaid lisaainete tootmise tehnoloogiaid. Selle aja jooksul olid masinad väga erinevad nendest, mida me praegu kasutame. Neid oli raske kasutada, kallid ja paljud lõplikud väljatrükid nõudsid palju järeltöötlust.
2004. aastal asutas Ühendkuningriigi Bathi ülikooli masinaehituse vanemlektor dr Adrian Bowyer RepRapi projekti. See oli avatud lähtekoodiga projekt, mille eesmärk oli ehitada 3D-printer, mis võiks printida enamiku oma osadest. Selle idee oli demokratiseerida 3D-printimine, tehes tehnoloogia kättesaadavaks inimestele kogu maailmas.
2009. aasta oli aasta, mil FDM-i patendid langesid avalikku omandisse, avades tee laiale innovatsioonilainele FDM 3D-printerites, töölaua 3D-printerite hinna langusele ja seega, kuna tehnoloogia oli kättesaadavam, suurem nähtavus.
3D printimine nüüd: prime
Täna hakkasid 3D-printerite hinnad langema, muutes need üldsusele kättesaadavaks. Koos alandavate hindadega suurenes ka printimise kvaliteet ja lihtsus.
3D-printimist kasutatakse erinevates valdkondades. Southamptoni ülikooli teadlased lendasid maailma esimese 3D-prinditud mehitamata õhusõidukiga; 3D-prinditud auto valmistajad jõudsid hübriidgaasi/elektrimootoriga kuni 200 mpg-ni; ja ökoloogiliste eluskonstruktsioonide ehitamisele spetsialiseerunud idufirma tuli välja Marsil elamiseks sobiva robotite loodud elupaigaga.
Läbimurded 3D-printimisel toimuvad kiiremini kui kunagi varem. See tohutu mõju ja suur potentsiaal muudavad meie elu.

















