3D-printimine on muutumas tootmisajastu tulevikuks. Tuntud ka kui lisaainete tootmine, on see katusmõiste, mis hõlmab mitmeid tootmistehnoloogiaid, mis ehitavad osi kiht-kihilt. Kokku on seni kindlaks tehtud ja kehtestatud seitse lisaainete tootmisprotsesside kategooriat.
Sulatatud sademete modelleerimine (FDM)
FDM, mida nimetatakse ka sulatatud filamentide valmistamiseks (FFF), on praegu kõige populaarsem 3D-printimise tehnoloogia.
FDM-i tööviis on see, et hõõgniid laaditakse 3D-printerisse ja söödetakse väljapressimispea printeri otsikusse. Printeri otsik kuumutatakse soovitud temperatuurini, mis tähendab, et mootor surub hõõgniid läbi kuumutatud düüsi, põhjustades selle sulamise. Seejärel liigutab printer ekstrusioonipead koos kindlaksmääratud koordinaatidega, asetades sulanud materjali ehitusplaadile, kus see jahtub ja tahkestub. Kui kiht on valmis, jätkab printer teise kihi asetamist. Seda ristlõigete printimise protsessi korratakse, ehitades kiht-kihile, kuni objekt on täielikult moodustunud.
FDM pakub mitmeid eeliseid. Esiteks on FDM üks kiiremaid valikuid 3D-printimisel, sest FDM-iga toodetud osad võivad olla valmis mõne minuti või paari tunni pärast. Teiseks on FDM-il suur skaleeritavus - seda saab hõlpsasti skaleerida mis tahes suurusega, mis toob kaasa madala kulude ja suuruste suhte. FDM-printereid tehakse pidevalt suuremaks ja odavamaks, kuna kulud on madalad ja sellega kaasnevad lihtsad kujundused. Kolmandaks on FDM ainus 3D-printimise tehnoloogia, mis kasutab tootmisjärgu termoplastikat, nii et trükitud esemetel on suurepärased mehaanilised, termilised ja keemilised atribuudid.
FDM-tehnoloogia on tänapäeval laialt levinud ja seda kasutatakse sellistes tööstusharudes nagu autotootjad, toiduainete tootjad ja mänguasjatootjad.
Stereolitograafia (SLA)
SLA on maailma esimene 3D-printimise innovatsioon, mille tutvustas Chuck Hull 1986. aastal. Ja isegi tänapäeval on SLA endiselt kõige kulutõhusam 3D-printimise tehnoloogia, mis on saadaval, kui on vaja väga suure täpsusega või sileda pinnaviimistlusega osi. Parimad tulemused saavutatakse siis, kui disainer kasutab ära tootmisprotsessi eeliseid ja piiranguid.
SLA printimismasinad ei tööta nagu tavalised lauaprinterid, mis pressivad pinnale teatud koguse tinti. SLA 3D printerid töötavad liigse vedela plastikuga, mis mõne aja pärast kõveneb ja moodustub tahkeks objektiks. Pärast seda, kui plast kõveneb, langeb printeri etapp paaki murdosa millimeetrist ja laser moodustab teise kihi, kuni printimine on lõppenud. Lõppude lõpuks trükitakse kihid, ese tuleb loputada lahusti abil ja seejärel panna töötlemise lõpuleviimiseks ultraviolettahju.
Üldiselt võib SLA toota osi väga suure mõõtmete täpsusega ja keerulisi detaile. Ja SLA-st valmistatud osadel on väga sile pinnaviimistlus, mis muudab need ideaalseks visuaalsete prototüüpide jaoks. Kuid SLA osad on üldiselt rabedad ja ei sobi funktsionaalsetele prototüüpidele. SLA osade mehaanilised omadused ja visuaalne välimus halvenevad aja jooksul, kui osad puutuvad kokku päikesevalgusega.
Vaik, mis on valgustundlik termosmeeri tüüp, on kõige levinum materjal, mida kasutatakse SLA 3D printimiseks. Kaubanduslikult on saadaval mitmesuguseid vaiku, sealhulgas standardsed vaigud, tehnilised vaigud, hamba- ja meditsiinilised vaigud ning valatavad vaigud.
Selektiivne laser paagutamine (SLS)
Pulbervoodi termotuumasünteesi tehnoloogia ja polümeeripulbriga objekti loomist nimetatakse üldiselt selektiivseks laser paagutamiseks (SLS). Protsessi töötasid välja ja patenteerisid 1980. aastatel Carl Deckard - siis Texase ülikooli üliõpilane - ja tema masinaehituse professor Joe Beaman.
SLS-iga trükitud esemed on valmistatud pulbermaterjalidest, kõige sagedamini plastikust, näiteks nailonist, mis on hajutatud õhukese kihina SLS-masina sees oleva ehitusplatvormi peal. Laser, mida juhib arvuti, mis ütleb talle, millist objekti "printida", pulseerib platvormil, jälgides objekti ristlõiget pulbrile. Laser kuumutab pulbrit kas veidi allapoole keemistemperatuuri (paagutamine) või üle selle keemistemperatuuri (sulamine), mis sulatab pulbri osakesed kokku tahkeks vormiks. Kui esialgne kiht on moodustunud, langeb SLS-masina platvorm - tavaliselt vähem kui 0,1 mm - paljastades laseri jaoks uue pulbrikihi, et jälgida ja sulatada kokku. See protsess jätkub ikka ja jälle, kuni kogu objekt on prinditud. Kui objekt on täielikult moodustunud, jäetakse see enne eemaldamist masinasse jahtuma.
Kõige märkimisväärsem erinevus SLS-i ja SLA vahel on see, et see kasutab kuubis pigem pulbrilist materjali kui vedelat vaiku, nagu SLS teeb. Lisaks ei pea SLS kasutama mõnda muud tugistruktuuri, kuna prinditav objekt on ümbritsetud matmata pulbriga.

















