Te ei pruugi sageli kuulda uudistesaatest igapäevase vee pH väärtuse kohta nagu ilmasaade, kuid pH on üsna oluline vee mõõtmine. Ja kui me tahaksime vee pH-d sonddada, peate kõigepealt teadma pH määratlust. Võite küsida, mis on PH. PH saab määratleda kindlaksmääratud väärtusena, mis põhineb määratletud skaalal, mis sarnaneb temperatuuriga. See tähendab, et vee pH ei ole füüsikaline parameeter, mida saab mõõta kontsentratsioonina või koguses. Selle asemel, nagu keskkonnamõõtmise süsteem välja pakub, on see näitaja vahemikus 0 kuni 14, mis määratleb, kui happeline või aluseline veekogu on logaritmilisel skaalal, kusjuures 7 on neutraalne. Mida väiksem on arv, seda happelisem on vesi. Mida suurem on arv, seda elementaarsem see on. pH on tõepoolest vaba vesiniku ja hüdroksüülioonide suhtelise koguse mõõt vees. Vesi, millel on rohkem vabu vesinikioone, on happeline, samas kui vesi, millel on rohkem vabu hüdroksüülioone, on aluseline. Kuna vees leiduvad kemikaalid võivad pH-d mõjutada, on pH oluline keemiliselt muutuva vee näitaja. pH esitatakse logaritmilistes ühikutes. Iga number tähistab 10-kordset muutust vee happesuses või aluseluses. Logaritmiline skaala tähendab, et iga arv alla 7 on loendamisel 10 korda happelisem kui eelmine arv. Näiteks vesi, mille pH on viis, on kümme korda happelisem kui vesi, mille pH on kuus Samuti, kui arvestada üle 7, on iga arv 10 korda elementaarsem kui eelmine arv.
WHO andmetel on vee pH happe-aluse tasakaalu näitaja ja enamikus looduslikes vetes kontrollib seda süsinikdioksiidi-bikarbonaadi-karbonaadi tasakaalusüsteem. Süsinikdioksiidi suurenenud kontsentratsioon vähendab seega pH-d, samas kui vähenemine põhjustab selle tõusu. Temperatuur mõjutab ka tasakaalu ja pH-d. Puhtas vees väheneb pH umbes 0,45 võrra, kui temperatuuri tõstetakse 25 °C võrra. Vees, mille puhverdamisvõimsust annavad bikarbonaat, karbonaat ja hüdroksüülioonid, muudetakse seda temperatuuriefekti (APHA, 1989). Enamiku joogivee pH jääb vahemikku 6,5-8,5. Looduslikud veed võivad olla madalama pH-ga, näiteks happevihma või lubjakivipiirkondade suurema pH tõttu.
pH on oluline lahustuvuse, vees lahustuva koguse ja bioloogilise kättesaadavuse kindlaksmääramisel, mis viitab kogusele, mida vee-elustikus saab kasutada keemiliste koostisosade, näiteks toitainete (fosfor, lämmastik ja süsinik) ja raskmetallide (plii, vask, kaadmium jne) puhul. Näiteks lisaks sellele, kui palju ja millist fosforit on vees kõige rikkalikum. Lisaks määrab see ka selle, kas vee-elustikud saavad seda kasutada. Raskmetallide puhul määrab nende lahustumise aste nende toksilisuse. Metallid kipuvad madalamal pH-s olema mürgisemad, sest need on lahustuvamad. Lisaks, kui vee pH on liiga kõrge või liiga madal, surevad selles elavad veeorganismid. Enamik veeolendeid eelistab pH vahemikku 6,5-9,0, kuigi mõned võivad elada vees, mille pH tase jääb väljapoole seda optimaalset vahemikku. Lisaks sellele määrab pH oluliselt vee söövitavuse, kuid seos mitmete teiste parameetritega on keeruline. Looduslikud veed sisaldavad gaase, kolloidaineid ning erinevaid elektrolüüte ja mitteelektrolüütide materjali ning need koos pH-ga määravad korrosiooni ulatuse süsteemis. Üldiselt, mida madalam on pH, seda suurem on võimalik korrosioonitase.
On mitmeid tegureid, mis võivad mõjutada vee pH-d, sealhulgas nii looduslikke kui ka inimtekkelisi. Enamik looduslikke muutusi esineb koostoimete tõttu ümbritsevate kivimitega, eriti karbonaatvormide ja muude materjalidega. pH võib kõikuda ka sademete, eriti happevihmade ja heitvee või kaevandusheitmete korral. Lisaks võivad süsinikdioksiidi kontsentratsioonid mõjutada pH taset ja seda võib pidada kõige tavalisemaks happesuse põhjuseks vees. Sellest vaatenurgast aitavad fotosüntees, hingamine ja lagunemine kõik kaasa pH kõikumistele, mis on tingitud nende mõjust CO2 tasemele. Nende muutuste jäsemed sõltuvad vee leelisusest, kuid sageli on märgatavaid ööpäevaseid variatsioone. See mõju on mõõdetavam veekogudes, kus on kõrge hingamise ja lagunemise määr.

















